ETP väravavahtide treener Pavel Londak: "Kõige tähtsam on soov, ilma milleta ei tööta miski."

ETP väravavahtide treener Pavel Londak: "Kõige tähtsam on soov, ilma milleta ei tööta miski."

Seekordseks vestluspartneriks on Pavel Londak, kelle suur osa karjäärist möödus Norra tippklubide ridades. Täna juhendab Pavel igapäevaselt FCI Levadia väravavahte ning on ühtlasi ka ETP kõikide vanusegruppide väravavahtide treener.

Mis ootustega Sa ETP projektiga liitusid? Kas siiani on plaanipäraselt läinud?

Kui ma sellest projektist esimest korda teada sain, tundus see mulle huvitav ja paljutõotav. Olen alati tahtnud koondises töötada ja selline projekt nagu ETP, koondab Eesti parimate akadeemiate parimaid jalgpallureid. Olles projekti kallal juba kolm kuud töötanud, usun, et projektiga on võimalik saavutada suurepäraseid tulemusi, kuna selle eesmärk on muuta parimad veelgi paremaks.


Sa oled ise pikalt profijalgpalli välismaal mänginud. Kui palju puutusid oma klubides kokku noorte väravavahtide treenimisega või nende treeningute vaatamisega? Kui jah, kas meenub suuri erinevusi meil Eestis tehtava tööga?

Alustasin tööd Norras Bodo/Glimti ja Rosenborgi akadeemias. Üldjoontes ei erine sealne väravavahtide treeneri töö Eesti omast.


Näed Sa, kui olid ise sama noor nagu praegused ETP treenitavad, et treeningutel oli suuri erinevusi?

Väravavahtide treeningud minu ajal ja tänase põlvkonna väravavahtide omad, erinevad nagu öö ja päev. Mul polnud kunagi väravavahtide treenerit, kuni jõudsin kõrgliigameeskonda. Nüüd ma vaatan noori väravavahte ja isegi kadestan neid tingimusi, mis neil praegu arenemiseks on. Juba noorena saavad nad spetsiaalset väravavahi koolitust, millest minu ajal võis vaid unistada. Sain infot väikeste portsjonitena ning palju teadmisi omandasin läbi enda kogemuste ja vigade.


Kuidas näed Sina mängijas ära, et temast on tulemas hea või väga hea väravavaht?

Üsna raske on kohe kindlaks teha, kas väravavaht on hea või väga hea, kuna ei tea, kuidas ta jalgpalli aasta pärast suhtub, kuid väljavaadet näeb tema suhtumisest treeningutesse, distsipliin, teabe mõistmine, selle assimilatsioon. Siis vaatad tehnikat, koordinatsiooni, füüsilisi omadusi jne.

 

 "Kuid kõige tähtsam on soov, ilma milleta ei tööta miski."

 

Kas tunned, et oled ise ka treenerina paremaks saanud nende mõne kuu jooksul, mil ETP-s osalenud oled?

Kuna projektis töötab suur hulk häid treenerid, siis loomulikult õpid igaühelt midagi.


Käisid esimesel ETP välisturniiril. Kas õnnestus ka teiste tiimide väravavahte vaadata/hinnata? Kui suurt vahet nägid, kui üldse, Eesti poistega võrreldes?

Poolas toimunud turniiril mängisime suurte akadeemiate meeskondadega, kelle väravavahid olid heal tasemel. Omakorda näitasid head mängu ja taset ka meie projekti väravavahid, tänu millele võitlesime välja kõrge koha.

Poisse peab kiitma, et ikkagi üpris tublisti käiakse hommikustes trennides. Aga kuidas Sul endal treenerina hommikused trennid meeldivad ning kas mängijakarjääri jooksul ka nii ekstreemseid treeningaegu oli?

Asjaolu, et kutid vara hommikul treeningutes osalevad ja täie pühendumusega tööd teevad, näitab, kui oluline see projekt neile on ja töö, mida me nende heaks teeme. Muidugi pole ka mul lihtne nii varakult treeningut läbi viia, kuid ma saan aru, kelle jaoks ma seda teen ja see motiveerib mind iga kord. Minu karjääris oli sarnane juhtum, kui olin Türgi klubis, meil oli esimene treening kell 6:30 ja päeva jooksul oli veel 2 treeningut. Ja kõige ebatavalisem on see, et selles treeninglaagris oli meil hommikune treening... 1. jaanuaril.

Kuna nüüd on juba 4 vanusegruppi treenimas, siis kas treenerisilm on uut Mart Poomi, Karl Jakob Heina või Pavel Londakut ka juba kohanud?

Meie projektis on huvitavaid poisse, aga see, kas neist saavad tulevased "suured" mängijad, sõltub ainult nende tööst ja jalgpalli suhtumisest. Kui nad seavad endale kõrged eesmärgid ja püüavad neid saavutada, siis ehk kerkivad esile uued Eesti jalgpalli Tähed, kelle üle tunneme uhkust ja ütleme, et oleme ka nende arengusse panustanud.


Kas Sul oleks anda üks hea soovitus või mingi väga motiveeriv seik on sportlaskarjäärist tulevastele jalgpalluritele?

Saan rääkida ainult enda eest. Meie poiste vanuses unistasin suurest jalgpallist. Seadsin endale eesmärgiks, et esmalt pääsen kõrgliigameeskonda, seejärel rahvusmeeskonda, lähen välismaale mängima ja pärast karjääri lõppu hakkan treeneriks. Tegin selle nimel kõvasti tööd. Mõni asi õnnestus, mõni mitte, aga enda jaoks planeeritud teel kulgesin heal tasemel, mängisin heade meeskondadega nii koondises kui ka Euroopa klubide võistlustel, kuulsate ja tugevate jalgpallurite vastu. Soovitaksin noortel jalgpalluritel seada kõrged eesmärgid ja pingutada oma unistuste nimel. Kuid nad peavad olema valmis, et see tee ei saa olema lihtne.

Tagasi blogisse